Taastav põllumajandus ja perepilt? Mis seos siin on? Rick Clark, üks äsja toimunud taastava põllumajanduse foorumi peaesinejatest, alustas nimelt iga oma ettekannet perepildiga. Ta rõhutas pere tähtsust ja tähendust teadlikult ja korduvalt, et see juurduks. Juurtest ja mullast räägiti sellel foorumil ehk kõigest kõige rohkem. See on see nähtamatu maailm, universum, mis meid kõiki elus hoiab, kõike ühendab ja mis on kõige algus ja lõpp.

Juured ja oksad

Minu esimene kõne koju sõites oli emale. Ema asemel sain kätte isa. Ütlesin, et olen uhke nende üle! Tunnen suurt tänutunnet, et meie vanemad on teinud nii julgeid samme ja alustanud midagi olulist, mida järgmised põlvkonnad saavad edasi kanda. Meie isa, Üllar Hiire, oli foorumil ka kohal ning mulle tundub, et jagame nüüd uut mõistmise maailma. 15 aastat teravaid ja vähemteravaid vestlusi on olnud vajalikud, et praegu tunda rõõmu ja rahu ning tajuda, et korraga on avanenud seninägematud võimalused. Seni nägematud sõna otseses mõttes. On huvitav taibata, et suhted ja suhtumised saavad muutuda, säilitades samas oma olulised põhialused. Suhted on ökoloogia põhialuseks ja keskse tähelepanu all taastavas põllumajanduses ning permakultuuris. Juppideks võtmisele keskendunud teadus ja maailmakäsitlus ei vii meid enam edasi. On aeg tajuda ühenduste tähendust ning hakata teadlikku tähelepanu pöörama seostele inimeste ja kõikide looduse olendite vahel. 

Marian ja Sander – me oleme õvedena omajagu öid rännuteedel Mehhikos ja Kanadas väikses telgis kõrvuti maganud ja palju öötunde jutuajamisteks kasutanud. Tegime seda ka selle foorumi ajal. Ma tunnen sõnulseletamatut rahulolu sellest, et mul on selline võimalus – koos vennaga maailma muuta! Alljärgneval pildil oleme koos tunnustatud mullateadlase, Ray Archuleta’ga, kes esimese esinejana lükkas foorumile jõulise ja entusiastliku hoo sisse!

Sander esindas laval taastava põllumajanduse entusiastidest noori põllumehi, kes seisavad selle foorumi sündimise taga ja ümber. Igaühel on oma roll ja igaüks avab erinevaid uksi ja aknaid. Pisut uskumatuna eneselgi pean tunnistama, et olen ka nüüd osa sellest võrgustikust, samamoodi nagu olen osa permakultuuri võrgustikust ja Türi konnarahvast… ja ehk mõnest teisestki. See ongi looduse moodi toimimine – kõik on kõigega ja kõigiga seotud ning igaüks mängib oma eripärast rolli, mille pärast ta siia on tulnud. 

Oma koha leidmine ja iseenda võtme tajumine on vist kõige rahuldustpakkuvam kogemine üldse. Või siis lihtsalt üks koht, kust dopamiini saada, nagu Ben Taylor-Davies ehk RegenBen oma rahvast naerutavas ettekandes rõhutas. Talupidamise ja maaharimise üks peamine ülesanne tema jaoks on kogeda rõõmu (ja dopamiini)!

Looduse loomus ja taastava põllumajanduse põhimõtted

Paradigma muutus seiseb selles, kuidas me loodust näeme. Enamik suhteid looduses on koostöölised, mitte võistluslikud. Kui mitmekesise taimestikuga põld saab põua osaliseks, siis kõik taimed kasutavad vähem vett ja jäävad seetõttu koos ellu. Ei ole nii, et üks taim võtab kõik vee endale ja teised kärbuvad. Monokultuursed põllud kannatavad põua käes oluliselt rohkem, kõikidel taimedel on ühesugused juured ja sümbioos ei saa tekkida.

Ray Archuleta ütles, et ta on generalist ja see oli mulle suur äratundmine. Kümme aastat tagasi kirjutasin postituse pealkirjaga “Põllupidajad on generalistid”. Pean tunnistama, et olen üritanud saada ka spetsialistiks, sest spetsialistid on popid. Näiteks mikroskoobiga mulla vaatamises ma ehk veidi olengi spetsialist, kuid mu loomuses on pigem keskenduda tervikule ja ühendustele ning näha põhimõtete ja eetika tähtsust rohkem kui konkreetsete “retseptide” oma. Retseptid on samuti omal kohal, umbes nii nagu klaverimängus heliredelid ja etüüdid. Kuid maaga koostöö pole võimalik retseptide järgi. Iga maa on natuke erinev ja lahendused sõltuvad tegijast, antud loodusoludest ja ilmast ja veel sajast tegurist, mida ei saagi kõike kunagi teada. Permakultuuri kõige segadusttekitavam ja kõige täpsem vastus on: “See sõltub…” (ingl. it depends). Jõuame ringiga tagasi põhimõtete juurde. Nii juhtub see permakultuuris ja samamoodi ka taastavas põllumajanduses. 

Taastava põllumajanduse põhimõtted (Rick Clark’i sõnastuses):

1. Vähenda häiringuid (keemilisi ja füüsikalisi) (minimize disturbance)
2. Suurenda mitmekesisust (maximize diversity)
3. Elavad juured! (living roots)
4. Kaitse mulda (armor the soil)
5. Kontekst (context) – “see sõltub”
6. Loomad (livestock) – nii maa peal kui mullas
7. Pühendumine (commitment)

“Külm kalkun” või “alusta väikselt, aga alusta”?

Mõlemad mõisted käisid eri esinejate suudest läbi. “Külm kalkun” on otsetõlge inglise keelsest cold turkey’st, mis viitab pea-ees sissehüppamist näiteks taastavasse põllumajandusse nii, et korraga lõpetad nii kündmise kui kõik pestitsiidid ja lisaks ka väetised. Sellist lähenemist ei soovita tegelikult keegi. Aga see on see, mida mõtleb pea iga põllumees, kui ta esmakordselt kuuleb midagi taastavast põllumajandusest ja sellest, et võiks oma praktikaid muuta. Hirm kõneleb sellest, et kui ma kõik lõpetan, siis ma ilmselt hävin… ja ehk polegi see üldse võimalik? Ja ehk pole see taastav põllumajandus ka üldse võimalik? Oot-oot! Astume vaikselt edasi.

Looduse loogika pole “külm kalkun”! Kui aastakümneid rakendatud praktikad on mullaelustikku ja mullastruktuuri hävitanud, siis pole lootust, et mullelustik üleöö ellu ärkab ja kusagilt kohale jookseb. Kõikide sisendite järsk lõpetamine võib viia ootamatute tulemusteni.

Alusta väikselt, aga alusta! Laval olnud kolm noort taastava põllumajandusega alustanud põllumeest Eestist, Soomest ja Rootsist kinnitasid ühest suust, et nad ei ole ootustele mittevastavalt oma esimestes katsetustes kogenud suuri tagasilööke. Kündmata võib ju jätta ka vaid ühe põllu. Haljasväetist saab külvata ka ühe külvikutäie. Pritsimata saab jätta ühe põlluriba. Väetise eri norme saab katsetada samal põllul teineteise kõrval. Mõtle, mida on vaja teha, et hoida oma muld kaetuna – juba see on väga suur muudatus!

Taastav põllumajandus tundub esmapilgul keeruline, sest iga praktik kasutab eri võtteid ja võtete menüü on avar. Selleks, et asi endale lihtsamaks teha, tasub retseptide kõrvale võtta põhimõtted ja hakata leiutama. Enamik põllumehi oskab sitast saia teha ja lahendada keerulisi olukordi seoses ootamatute ilmaolude ja ootamatult saabunud kahjuritega.

Nüüd lähteülesanne lihtsalt muutub – milliseid praktikaid ja tehnoloogiaid on vaja kasutada selleks, et valikute ja tegude tulemusena hakkas kosuma loodus Su põldudel ja põldude servades?! 

Kuidas aru saada, kuidas loodusel läheb?

Looduse vaatlemine on üks inimese loomulikest omadustest, mis on aidanud meid aastatuhandete jooksul ellu jääda. Meid aitavad selles kõik meeled. Kui kuuled linnulaulu, siis tead, et lindudele jagub elupaiku. Kui näed põllul liblikaid, siis tead, et põllud on paraja suurusega ja liblikad ei sure nälga üritades põldu ületada. Kui sõõrmeisse jõuab õielõhna, tead, et tolmeldajatele jagub toidulaudu.

Võiks üldistada, et iga kõneleja soovitus oli hankida endale üks odav tööriist – labidas – ja vaadata, kuidas muld välja näeb. Lisaks silmaga vaatamisele, tasub mulda ka nuusutada ja näppida. Igaüks saab enesse luua mullalõhnakaardi, mis annab aimu mullas toimuvast. Halb lõhn viitab anaeroobsusele ja toitainete atmosfääri lekkimisele. Vaatle mulla struktuuri ja taimejuurte paiknemist ning uuri, kas näed kedagi elavat. Ehk vihmaussi? Äkki mõnd saja- või tuhatjalgset? Need mullaelukad, keda inimene silmaga näha saab, on nagu maapealse toiduvõrgustiku tipp-kiskjad – kotkad ja hundid. Kui on vihmausse, siis peab olema neid organisme, keda vihmaussid söögiks vajavad. Vihmaussid ei saa mullas elada, kui seal pole piisavalt õhku ja muld on kokku litsutsud ehk tekkinud on tihes. Kui oled enda jaoks kaardistanud mulla seisundi, saad paremini aru, et Su tegudel on tagajärjed ning kui soovid teisi tulemusi, tuleb teha teisi tegusid.

Kas mullas jagub piisavalt toitaineid taimede jaoks?

Foorumi üks kõige põnevamaid arutelusid oli kahe mullateadlase vahel – Ray Archuleta (USA) ja Alar Astover (EST). Kuulajana jäi mulje, et esines “aed ja aiaauk” hetki, kus käsitlused mullast ja mullaelustikust erinesid omavahel oluliselt. Alar käis välja oma seisukoha, et ilma sisenditeta (mille all tundus ta silmas pidavat ((mineraal)väetisi) ei ole lõpmatuseni võimalik põldu pidada. Ray seevastu rääkis sellest, et taimed võtavad oma biomassi kasvatamiseks mullast vaid 2-3% ainesest, muu tuleb õhust ja päikesest. Diskussiooni formaat ei võimaldanud neil omavahelisi erimeelsuste põhjani jõuda, võibolla oleks nad ühisosa leidnud?!

Lähtun ise mulla toiduvõrgustiku ning muld-taim süsteemist arusaamisel peamiselt Dr Elaine Inghami Soil Foodweb School’ist ja sinna kõrvale vestlustest Ben Taylor-Daviesega ning tema soovitatud mulla toitainete süvaanalüüsist. Mulle on jäänud mulje, et see käsitlus on taastava põllumajanduse maailmas laialt levinud ning sellele baseerudes tehaksegi muudatusi oma maaharimise praktikates. Jah, ma olen ka Tartu Ülikoolis läbinud mullateaduse aine ja praktikagi, kuid toona ei räägitud meile midagi mullaelustikust. 

Mida see mullaelustik siis teeb ja kuidas on loodus disaininud toitainete taimedeni jõudmise?

Taim kulutab 30-50% (või ehk ka 70%!) oma toodetud suhkrutest selleks, et juurte kaudu väljutada juureeritisi. Need juureeritised on mõeldud bakterite ja seente kohale meelitamiseks. Bakterid ja seened omakorda suudavad mulla lähtekivimist (meil nt lubjakivi, moreen, liiv, savi jt) ensüümide abil oma kehadesse koguda mineraalelemente (nt P, K, Mg, Ca, Fe jt). Kui mullas esineb järgmise troofilise taseme organisme, nagu amööbid, flagellaadid, nematoodid ja lülijalgsed, kes söövad baktereid ja seeni, siis nad väljutavad endale üleliigset kraami (ehk toitaineid) täpselt sellisel kujul nagu taimele meeldib ja teevad seda taimejuure lähedal. Iga järgnev troofiline tase väljutab enesest seda, mida taimed ihaldavad – erinevaid toitaineid. Kui mullas leidub peamiselt baktereid (nagu põllumuldades tavaline), on selge, et mulla toiduvõrgustik ei tööta ning taim saab vajaliku toidu peamiselt inimese abiga – mineraal- ja/või orgaaniliste väetiste näol.

Niikaua, kui meil on mulla lähtekivimit, on meil toitaineid. Mullaelustikust sõltub, kas need toitained on taimedele kättesaadavad või mitte. Näiteks fotosünteesiks vajaliku magneesiumi saab taim mullaelustiku abil kätte niikaua kui magneesiumit mulla mineraalses osas (ja lähtekivimis) leidub. Kui seda seal tõesti pole, siis peame lisa otsima. Aga kui see kogu planeedi pealt otsa saab, siis tuleb leida järgmine planeet või välja surra, sest siis pole kusagil planeedil ka enam ühtegi maardlat, kust seda kaevandada. 

Mullast arusaamise süsteemne muutus asubki just siin – selles, et taim ja muld on üks tervik. Taim toidab mullaelustikku ja mullaelustik toidab taime.

Kui vastaks tõele käsitlus, et taimed ei kasva ilma inimese lisatud sisenditeta, siis kuidas on siin kasvanud tohutud sõnajalasalud, mis on salvestanud kogu selle iidse päikesevalguse, mille abil me praeguse tsivilisatsiooni oleme üles ehitanud? Kuidas on tekkinud Ukraina mustmullavöönd ja sama ka Ameerika preeriates? Ja miks on me praegune maaharimine viimas meid olukorda, kus viljakaid muldi arvatakse ÜRO hinnangutel samade praktikate jätkudes laias laastus 50-ks aastaks? 

It’s not the cow, it’s the how!

Taastava põllumajanduse lähenemine sisaldab endas ka loomade toimetamist põldudel. Põllumaad on koosluse mõttes rohumaad ning rohumaadel on ajalooliselt elanud rohusööjad. Rohusööjad on samuti need, kes väetavad maad ning neid võib pidada ka taastamise “mootoriks”. It’s not the cow, it’s the how – asi pole lehmas, vaid selles, kuidas lehmaga ümber käia. Enamik selles teemas kõnelejaid ja praktiseerijaid toetub Alan Savory taipamistele ja töödele – mis keskenduvad looduse jäljendamisele ning selle abil muuhulgas kõrbestumise peatamisele (sest ⅓ maailmast on kõrb või kõrbestumas).

Meenutuseks veelkord taastava põllumajanduse põhimõtted:

1. Vähenda häiringuid (keemilisi ja füüsikalisi) (minimize disturbance)
2. Suurenda mitmekesisust (maximize diversity)
3. Elavad juured! (living roots)
4. Kaitse mulda (armor the soil)
5. Kontekst (context) – “see sõltub”
6. Loomad (livestock) – nii maa peal kui mullas
7. Pühendumine (commitment)

Nende põhimõtete suurem tähendus ja taust seisneb selles, et loodus on terviksüsteem ning meie püüdluste suund on toetada loodust mitmelt poolt korraga. Tuleb aju sirutada, venitada ja tihest mudida ning teha samaaegselt erinevaid tegusid, mis kõik aitavad mitmekesisust suurendada. Diversity, diversity, diversity – kõlasid hüüdlaused mitmekesisuse auks. 

Teenuskultuurid (Ray Archuleta soovitus cover crops asemel service crops) suudavad samaaegselt toetada mitme põhimõtte rakendamist – suurendavad mitmekesisust, mullas on elavad juured ja muld on kaetud. Selleks, et tehtud pingutust mitte ära nullida, oleks tark vähendada erinevate -tsiidide kasutamist, sest koos paari kahjuriliigiga võime ära pühkida tuhandeid kasuriliike. Väetised on soolad – enamik neist mõjub mullaelustikule sarnaselt nagu sool tigudele. Loomad (õige karjatamisviisi korral, mis imiteerib kariloomade liikumist looduses) aitavad käima saada toitaineringluse, vähendavad kompaktsiooni ning suurendavad süsteemi saagikust. Selline lähenemine on näiteks tuntud permakultuuris, kus disaini eesmärgiks on märgata iga elemendi paljusid funktsioone ning panna sama funktsiooni täitma mitu elementi – et suurendada süsteemi säilenõtkust!

Inimene – looduse kroon või karjane?

Pean tunnistama, et ma ei usu, et inimesed on targemad kui loodus. Kestlikkusest, taastamisest ja edasihoidlikkusest teab loodus oluliselt rohkem kui inimene, sest loodus on kõik meile teadaoleva siia planeedile miljonite aastate jooksul korraldanud. Meie oleme osa loodusest ja just seetõttu usun, et inimesed oskavad hea tahtmise korral olla võimas taastav jõud, mis tasakaalustab ära meie senised laastavad teod. Inimene õpib vigadest! Esimene samm on tunnistada tehtut ning lammutada me peades leiduvat tihest, et sinna mahuks sisse uusi ja avaramaid arusaamu loodusest ja looduse toimimisest. Kui me sellele pihta saame, siis teame, oma järgmiste tegude suunda. Taastav põllumajandus on looduse tundmise rakendamine põllumajandusse ning juba nimetatud põhimõtted on me teetähisteks.

Oluline on tunnetada oma ajalikkust – ühe põlduri elus on 40-60 hooaega, võibolla vähem, võibolla rohkem… Täpselt sama palju kordi, et midagi katsetada, midagi õppida ja midagi luua – mis jääb mõjutama tulevasi põlvi nii heas kui halvas.

Väikese hingevärinaga toon sisse ka permakultuuri – sest minu maailmaruumis on see üks võimas abivahend loodusest aru saamiseks ja ühenduste loomiseks. Mustrid! Aineringed! Kontekst! Ühendused! Looduse loogika! Permakultuur kui disainisüsteem saab aidata taastada põllumajandusmaastike elurikkust, disainida mitmekesisust nii maastikes kui saakides ja tuua sellesse sisse fun’i – nagu Ben alati rõhutab. Kuigi Ray Archuleta soovitas permakultuuri asemel rääkida loodusest arusaamisest ja muust käegakatsutavamast, siis Ben pahvatas hoopis, et muidugi tuleb rääkida ka permakultuurist – iga põllumees võiks kõige muu kõrval üles leida oma sisemise hipi, et elu rõõmsamalt ja ühenduslikumalt elada. 

Teispool ebamugavust, hirme, konkurentsi ja konflikte on ühendus, rõõm ja rahu. Ma arvan, et kõigile meeldib nautida oma elu ja tegevusi ning luua praegu maailma, kus 300 aasta pärast on hea elada ka meie järglastel!

Aitäh kõikidele, kes on kõikide nende ühenduste, taipamiste ja tegude taga – et Northern Roots foorum sai nii võimsalt ja puudutavalt aset leida! Kummardus korraldajatele ja head taastumist, et koos edasi taastada!

Kirja pannud: Marian Nummert